Lõppsõnad

Kui irreaalne see ka ei tundkuks, on Ecuador jäänud teisele poole maakera ja mina pärast 5 lennukiga sõitmist ja Leedu külastamist koju jõudnud. Lahkumine oli täpselt nii kurb ja raske, kui te ette võite kujutada ja siis ehk veel näiteks 10 korrutate. Siiamaani ei saa ma täpselt aru, kus ma olen, kuidas ma siia sattusin ja kuhu kõik see maailm, millega ma juba nii harjunud olen, jäi ning kuhu kõik kadusid. Teisest küljest on mul meeletult hea meel oma perega koos olla ja naudin nüüd selliseid asju nagu piiramatul hulgal soe vesi, mis kraanist tuleb, pesumasin...jah, varem poleks selliste asjade olemasolu tähelegi pannud...

Tegelikult on kõik siiajõudmisest saadik väga ilus olnud, lihtsalt juba praegu on tunne, justkui midagi oleks väga puudu. Ilmselt läheb aega, enne kui ma ära harjun, et Ecuadori maailm ongi selleks korraks läbi. Ehkki see, milles ma kindel olen, on see, et minu südames on see alles ja elab edasi. Alati. Igavesti. Sest see ei ole pelgalt mälestus parimatest aegadest vaid osa minust endast.

Need vihatud hüvastijätud...

Manta lennujaam.
Hommikusöök Jagaga. Selle korra viimane
Miguel
Viimased hetked majas poistega:)
Hilde
Pacificoga hüvastijätt
Irma

Rocky
Gabriel
marcin


Talo
Lise
Ühised lõunasöögid
Õhtusöök.See viimane
Erastusega hüvastijätt
Krsity
Salsa
Kookosed.

Need viimased Manta hetked...

Kõige õnnetumal kombel just nüüd, kui kätte on jõudnud minu viimased päevad Ecuadoris ja kui mul on tungiv vajadus sellest viimast võtta, on mind taas tabanud järjekordne kõhubakter. Keegi ei tea, kust ja milleks ta tuli, aga siin ta on. Võib-olla juhtus see kõik selleks, et asja nostalgilisemaks teha ja meenutada, kuidas see kõik algas. Nii istusingi üleeile ja eile ainult voodis, magasin ja midagi muud ette ei võtnudki. Vähemalt poisid hoolitsevad minu eest väga hästi: tükeldavad puuvilju, keedavad teed, toovad vett, ostavad veidraid tablette ja silitavad pead. Eile kõigele lisaks viisid mind haiglasse, mis oli elamus omaette. Nimelt on seal see vastuvõtt selline, et seal on ruum, kus on 3-4 arsti ja kõik patsiendid korraga. Pooled peaagu suremas, teised umbes peavaluga. Vähemalt tundus mulle juba seal olles, et pole mul häda midagi ja ilmselt seetõttu on täna juba peaaegu kõik korras. Tänaseks õhtuks oli plaanitud suur rahvusvaheline hüvastijätu õhtusöök, kus igaüks pidi midagi oma maalt valmistama, aga kuna minu söömisvõimalused ja isu on endiselt äärmiselt piiratud, leidsid kõik, et nuudlid aedviljadega on sama hea variant. Mulle ei ole loomulikult ikka veel kohale jõudnud, mis toimub ja kui ma just Erastuse ja Kristyga hüvasti jätsin, siis tundub ikka näeme varsti jälle. Oh, ja kõige raskem osa on veel ees. Väheemalt on meil tõsine plaan kõigil 5 aasta pärast Mehhikos kokku saada, aga see tundub kahtlemata liiga pikk aeg, mistõttu emotsioonid on laes ja olen viimasel ajal imelik ja vabandan ette ära, kui ma Eestis ka imelik olen. Ma arvan, et see on hea aeg tagasi tulemiseks, aga ikkagi nii pagana kahju on.

Vähesed pildid sellest, mis juhtus veel enne seda, kui bakter mu ellu tuli:
Hildega
jalutuskäik Piedra Largal
viimane salsa tund terrassil
corvichede tegemine, mina öpin.
Sivani viimane öhtu Mantas.

Pilte Põhja Sierrast

Reserva el Angel



El Angeli linnapark
Imbabura
Sivan Imbabura juures
Teel Imbabura vulkaani juurde
Marcin Imbaburas
Otavalo turg
Saabumine Otavalosse
Laguna Cuicocha

Malle ja Kadriga Esmeraldases

Pärast Chamangast lahkumist, läksime otsime kauneid Esmeraldase paradiisirandu, mida meile lubatud oli. Ja leidsime neid omajagu. Esimesena jõudsime Muisnele. Muisne on põhmõtteliselt saar, kuhu autoga ligi ei pääse. Viimased 5 minutit peab sinna sõitma paadiga. Aga külamehi, kes sind paadiga sinna minimaalse raha eest viia tahavad, on rohkem kui küll. Saar ise ei ole ehk niivõrd idülliline, räpaseid tänavaid liedub siingi, aga rand ise on lai, nii pikk nagu silm ulatub, palmipuid täis. Lisaks on seal köige parem mora batido (pöldmarja piimakokteil), järgi proovitud asi. Kõige suurem eelis Atacamese ees, kuhu me järgmiseks jõudsime, on puutumatus turistidest. Mõningaid leidus ka seal, aga Atacamese võlud jäid viimaste üleküllasuse tõttu kasisemaks. Sellele vaatamata võib ka seal piña hawayanat süües ja mere ääres istudes paradiisi tunne peale tulla. Kõige kõige ilusamale rannale jõudsime aga oma reisi viimasel päeval, ehk siis kohta, kuhu me algusest peale olime proovinud jõuda, aga kuidagi ei jõudnud: Mompiche. Koht näeb välja täpselt nagu nendes filmides, kus keegi satub üksikule saarele. Seal oli muidugi veel inimesi peale meie, isegi üsna turistilik oli, aga samas siiski näis puutumatu, äärmiselt suur, roheline ja meri oli nii nii sinine.

Parim osa Esmeraldase juures on aga hoopis inimesed. Igal pool kostub salsa muusika, pöhimötteliselt teataksegi seda piirkonda Ecuadoris kui seda, kust salsa tuleb. Enamus elanikest on afrojuurtega ekvadoorlased, ehk siis musta nahavärvi ja temperamendiga. Mitte et mina ütleks, et nahavärvus inimesed tesistsuguseks muudaks, nad ise ütlevad seda eelköige. Selle reisi jooksul kuulsin ma teooriaid sellest, kuidas valged naised mötlevad tesitmoodi, kui mustad, sest mustad naised elavad olevikus, aga valged tulevikus. Ma ei tea mitu korda kuulsime me mustade meeste unistusi valgete naistega abiellumisest. Nad küll väga armastavad oma naisi, aga ei unustanud meile mainida, kui teisiti oleks asjad olnud, kui nad oleksid valge naisega abiellunud ja kui ilusad nende lapsed siis veel oleks. Valgete naiste kultus on nii suur, et vahel vóivad nad küsida, kas nad tohivad su nahka puudutada. Mulle kui valgenahalisele tundus köige selle peale, et öhk on rassismist nii paks. Isegi kui mulle tundus, et just meil oma nahavärvi töttu on eelised meie käes, ei ole asi üldse öige. Köige veidram kogu asja juures on muidugi see, et nad ise loovad, arendavad ja julgustavad seda igal kombel.

Oma Esmeraldase reisi löpetasime aga Canoas töeliselt löögastudes. Kohale jöudsime täpselt önneliku tunni ajaks, ehk siis selleks tunniks, kus ühes rannarestoranis saab 2 hiigelsuurt ja maitsvat piña coladat 2.50 dollariga. Uskumatu värk, kas pole. Mere ääres istudes ja oma kokteilidega päikeseloojangut vaadates olimegi absoluutselt paradiisis. Äbsoluutne idüll, kas pole? Nii veider, kui see ka pole avastasin ma pärast seda end Manta poole liikumas...Olengi nüüd siin jälle tagasi ja teen vähemasti plaane kunagi järgmisel nädalal edasi liikumiseks, sest justkui ammu oleks aeg...Selle nädalavahetuse tahan aga kindlasti siin olla, siis vaatan, mis edasi hakkab juhtuma. Lihtsalt kuidagi ei taha jalad siit lahkuda.
Atacamese piña hawaianad...
sellise vaatega kohas...
..ongi möned tunnid eriti önnelikud...
teel...

Pilte nädalavahetusest Canoas

Sivan, mina, Miguel,Sharifa,uus Hilde ja Rocky
Rocky hüpe.
kokteilid
Rand
Bussi ootamas
Veel kodutreppidel ja minekuvalmis

Chamanga

Hommikul ärkame lainete kohina peale. Aknast välja vaadates tundub, nagu oleksime kuhugi väga kaugele sattunud, kuhugi Aasia kanti ehk. Igal pool on vesi, laudadest laotud muulid viivad majade moodi hüttideni. Aga seal nad elavadki. Inimesed Chamangas. Lapsed jooksevad mere ääres, isad sõidavad paadiga kala järele, emad ootavad kodus, koristavad, kantseldavad, küpsetavad. Ongi selline idüll.

Chamangas pole ilmselt rohkem gringosid peale meie. Meiegi sattusime siia ootamatult. Olime teel Mompichesse, aga kuna Canoast ei saanud me enne hilist pärastlõunat minema, jõudis enne öö kätte ja kui me siis Chamangasse jõudsime, olid kõik bussid ära läinud ja pimedas hääletamise peale ei hakanud me mõtlemagi. Nii otsustasimegi pidama jääda, maksime äärmiselt eksootilise hotelli eest 3 peale 7 dollarit. Hotell ise meenutab pigem laeva, võib-olla seepärast, et ümberringi on vesi, aga ruumid olid puhtad ja isegi toldod (sääsevõrgud) olid olemas. Tõenäoliselt kogu külas puudub veevärk. Nii käimegi kopsikutega dushi all ja fancy’s kohvikus, kus sai maailma kõige paremat maasika batidot, toodi kätepäsuks, kauss veega, seep ja rätik.

Hommik on aga veelgi ilusam, kui avastame, kui roheline ümberringi on. Tühjad asustamata rohelised väljad, metsad ja mäed vaheldusid sini-siniste avarate randadega. Samas on imekspandav, et isegi pärast kõiki neid kohti, kuhu ma Ecuadoris sattunud olen, võib leida midagi täiesti uut, üllatavat, mis paneb meid teises maailmas tundma.
Malle hotellitoas
Hotell
Asume teele